Kuigi õigeusu ajalugu Eestis võib ulatuda peaaegu 1000 aasta kaugusele, on õigeusk Hiiumaal enam-vähem baptistikoguduste eakaaslane.
Õigeusu „maaletoojaks“ peetakse Lelu külast Matse talu peremeest Tõnis Padu, kes 1884. aastal kutsus Haapsalus viibides sealset õigeusu preestrit Hiiumaale. See osutus võimalikuks aga vaid juhul kui Tõnis astub ise õigeusu kirikusse. Peale katekismuse ja palveraamatuga tutvumist astuski Tõnis – nüüd juba salvimisel saadud uue nimega Anton Padu õigeusu kiriku liikmeks. Juba 1884 aastal külastas Haapsalu preester Lelu küla ja salvis veel 14 perekonda. Nii pandi alus Emmaste Lelu (Kuriste) kogudusele, millele lühikese aja jooksul järgnesid Kõrgessaare-Puski kogudus ja Pühalepa-Kuri kogudus. Kõik kogudused kogunesid alguses talutaredest hädapäraselt kohandatud kirikutes.
Ka Kõpus algasid 1885. aastal tuletorni vahi majas õigeusu jumalateenistused, samal ajal avati seal ka abikool.
1885. aastal saabus Kuristesse Saaremaa Karja koguduse preester Andrei Rammul, kes salvis lühikese aja jooksul 207 inimest Peatselt jõudis kohale vastasutatud kihelkonna esimene oma preester Aleksander Tsvetkov, kes salvis igal pühapäeval 60-90 inimest, ühel pühapäeval lausa 169 piiriks, mille kohta ta ise ütles, et „see on piir, mida üks preester suudab ühe päevaga salvida.“ Salvimised jätkusid kiires tempos ka edasi, Tsvetkov külastas sageli Kõpu poolsaare külasid ja peatselt oli saarel ligi 1500 eestlasest õigeusklikku, lisaks veel sadakond vene päritolu ohvitseri ja sõdurit.
Kiire usuvahetuse – sest seda see peamiselt oli, enamik õigeusku siirdujatest olid ju endised luterliku kiriku liikmed – põhjus ei ole vähemalt allakirjutanule päris selge. Kahtlen, et põhjuseks oli „soov osaleda jumalateenistusel, mis haarab inimese kõiki meeli“, nagu kirjutab Riho Saard. Pigem võib ikkagi põhjuseks olla venestamislaine tipul olev küllalt tugev riiklik surve õigeusu edendamiseks, samuti maapuuduses vaevleva talurahva lootus saada tsaarilt abi luterlastest saksa soost mõisnike vastu, kes omasid suuremat osa Hiiumaa haritavast maast. Puudus oli nii põllumaast kui isegi heina- ja karjamaast. Äsja „Hiiu Lehes“ ilmunud preester Konstantin Kokla mälestustes kirjutati neist küsimustes üsna põhjalikult, mõneti naiivselt arvasid talumehed et vene usku minnes on nad tsaari kaitse all ja võivad mõisnikele vastu hakata. Oli ka abiellumise pärast usuvahetajaid, näiteks minu vanatädi abiellus Hilleste külast pärit õigeuskliku mehega ja vahetas ka ise usku. Paljud siiski pettusid usuvahetuses ja üritasid kas taas liituda luterliku kirikuga või astusid hoopis vabakirikutesse. Ka Palade koguduse arhiivis on säilinud mitmeid õigeusust priikogudusse siirdunute kirikutähti.
Kirikute ehitused algasid peaaegu üheaegselt. Kuigi Riho Saardi andmeil on kirikute arhitektid erinevad, on Kuriste, Puski ja Kuri kirik väliselt peaaegu äravahetamiseni sarnased, omades erinevusi vaid detailides. Võib-öelda, et kasutati „standardprojekti“, sarnaseid ja enam-vähem samavanu kirikuid on Läänemaal ja Pärnumaal veel mitmeid.
Kolm kirikut valmisid Tsaari-Vene riigi toel 1891. aastaks. Võrreldes lihtsakoeliste palvemajadega ja kohalikust paekivist ehitatud luterlike kirikutega olid õigeusu kirikud ehituselt eksootilisemad ja uhkemad. Kollast värvi tellised toodi väidetavalt hobuvankritega kohale Riiast, lisaks kasutati müürides graniiti. Kirikud hakkasid kuuluma Haapsalu praostkonda ja need pühitses esivaimulik Arseni. Kõigi kirikute juurde kuulusid ka koolid, mis olid üpris hea mainega ja olen lugenud, et baptistidki panid oma lapsed õigeusu kooli.

Kõpu Püha Andrei kirik ehitati pea 20 aastat hiljem. Senini oli kogudus kasutanud tuletornivahi maja. Puski kirik jäi tollastes transporditingimustes kõplaste jaoks liiga kaugeks, ka oli vaja senise abikooli asemel asutada korralik kool. 1896. aastal kinkis Kõrgessaare mõisnik kogudusele tuletorni lähedale ca 0,5 ha maad, hiljem veel teise maatüki kalmisu rajamiseks. Ehitamiseni läks küll mõnevõrra aega, kuid 1908. aastal avati kool-kirik teemaja ja lugemistoaga. Kõpu Püha Andrei kirik pühitseti aasta hiljem, 1909. aasta jaanipäeva paiku.
Teist sellist neoklassitsistlikku, polüfunktsionaalset kirikuhoonet, mille ühes tiivas oli kool, teises lugemistuba ja keskel väikese kellatornikesega kirik, Eestis ei ole. Usutavalt soodustas sellise kolm-ühes hoone rajamist kogudust pitsitav rahapuudus.
Hiiumaa õigeusu kirikutel oli pidevalt probleeme püsivalt paigalejäävate preestrite leidmisega. Siia, „vene köstrite Sahhalinile“, kus paastutoitu – kala – söödi aasta ringi, ei soovitud eriti tulla. Tihti jäi saar ka noortele preestritele hüppelauaks mujale. Kuna esialgu allus Eesti kubermangu õigeusu kirik Riia Konsistooriumile, siis olid mõnedki preestrid umbvenekeelsed. Otseselt Hiiumaa päritolu preestreid oli minu andmeil vaid üks – Konstantin Kokla, kes küll Hiiumaal teenis vaid mõned aastad. Kõige kauem teenis Hiiumaad Puski Kristuse Sündimise Koguduse preester ja õpetaja Kosma Laredei (Hiiumaal 1916 – 1943), kellele on koos ülempreester Vassili Verlokiga püstitatud Puski kiriki õuele mälestuskivi. Enamus preestreid teenis siin aga 2-4, harva 7 aastat. Õigeusklike arv jätkas aga kasvamist, 1913 aastall oli Hiiumaal õigeusklikke juba ligi 3400. Mudaste (Tahkuna) kalmistule Puskilt veetud puuhoonest üritati saada kabelit – tänaseks on see hoone Tahkuna surnuaias ametlikult pühitsetud kabelina.
Eesti Vabariigi aeg koguduste reaalset tegevust ei puudutanud, ei vähenenud ka oluliselt liikmete arvud. Toimus küll struktuuriline muudatus kui Eesti Apostellik Õigeusu kirik iseseisvus ja hakkas edaspidi alluma otse Konstantinoopolile. Kõik kogudused jäid siiski tegutsema.
Nõukogude võimu kehtestamine Eestis mõjus õigeusukirikutele üpriski hävitavat mõju. Esimesena sattus surve alla Kõpu Püha Andrei kogudus, mille hoonet hakkasid peatselt kasutama nii velskripunkt, postijaoskond kui kaubandusosakond, vastutus maja eest ja maksude maksmine jäi aga kogudusele. 1951. aastal hinda võim majad ümber ja nii tõusis maksustamise aluseks olev statistiline väärtus seitsmekordseks. Vastavalt suurenes ka nõutav maks, mis käis kogudusele üle jõu ja nii loobuti hoone kasutamisest 1952. aastal. Veel mõned aastad hiljem, 1957 võeti hoone kasutusele rahvamajana. Katusel olev kellatorn võeti maha – väidetavalt olid kohalikud koguduseliikmed kella ära peitnud – ja fassaadilt eemaldati rist ja kirikule viitavad kirjad. Nii on selles hoones üsna raske kunagist kirikut ära tunda.
Samal 1952. aastal lõppes tegevus ka Puski ja Kuri kirikutes. Esimene jäi pikalt tühjalt seisma ja lagunema, viimasesse rajas kõrvalasuv sõjaväeosa oma lao. Hoone katus lagunes, praeguseks on püsti vaid müürid. See-eest on hästi säilinud sõjaväe ja hiljem kolhoosi käsutuses olnud endine koolimaja. Puski kirik on veidi paremas olukorras, kuid nõuab samuti väga palju tööd.Ssiin on aga täielikult hävinenud kool ja preestrimaja.
Ainukesena jäi tegutsema Kuriste kirik, kuid aastakümnete jooksul ei olnud Hiiumaal oma preestrit, teenistusi peeti vaid mõned korrad aastas.
Tänaseks on Kõpu endine kirik eeskujulikult renoveeritud, kuid kiriklikke sümboleid ei ole taastatud. Samuti läbis äsja renoveerimise Kuriste kirik. Preester Abraham Tölpti eestvedamisel on kabelina pühitsetud ka kunagi Mudaste kalmistule püstitatud kabel. Puski kiriku katus on hädapäraselt kindlustatud ja kohalik aktiiv otsib võimalusi kiriku kordategemiseks. Kuri kiriku taastamine ei ole enam ilmselt otstarbekas.